Spämm mur­rab sisse

Tuleb ju tut­tav tunne, kui vaa­data kõr­val­ole­vat pilti? Mui­dugi tuleb. Mõni päev saab ker­ge­mini hin­gata mõni päev tuleb aga topelt. Olen palu­nud pos­til­joni mitte panna rek­laami post­kasti — nädal aega töö­tab aga siis vist unu­neb pos­til­jo­nil asi ära ja hak­kab uuesti tulema. Lisaks pos­til­jo­nile too­vad soo­vi­ma­tut rek­laami ka sel­leks pal­ga­tud ini­me­sed, seega ei saa alati pos­til­joni süüdistada.

Kui nüüd natuke mõelda, et palju me sel­list pabe­ri­pahna luge­mata kohe prü­gi­kasti vis­kame, tule­vad tõe­poo­lest hir­mu­ju­di­nad peale. Kui palju ini­me­sed on tööd tei­nud, et sel­list pahna toota, kui palju metsa on maha võe­tud, et sel­lest pabe­rit teha ja sellele seda mit­te­va­ja­likku tea­vet trük­kida? Ilm­selt väga pal­jud ini­me­sed on sel­lega tegelenud.

Ma ei ole üldsegi spämmi pool­daja, kuid kui­dagi kahju on sel­lest hun­ni­kust pabe­rist, mis kasu­tuna prü­gi­kasti läheb. Las see rek­laam tuleb parem minu e-postkasti, ma saan ta sealt ühe näpu­lii­gu­tu­sega ära kus­tu­tada ja nii jääb ehk mõni puu alles. Ning aeg ajalt tuleb ka sel­line rek­laam, mis mind võib kunagi huvi­tada. Selle jätan alles ja panen ta eraldi kausta. Kui seda enam vaja ei ole, siis aitab alati “Delete” klahv.

Mida teie arvate, kumb rek­laam on parem, kas see, mis tuleb pabe­ril post­kasti või see, mis tuleb digitaalselt?

Kas siis spämm ongi rohe­line mõtteviis?

Pane oma mõt­ted kirja kommentaaridesse.

Ala­tes 1. veebruarist töö­tab Digi­prak­tiku raa­ma­tu­pood uuel e-poe moo­to­ril. Võiks ju mõelda, et mis siis, las ta siis töö­tab. Uuele plat­vor­mile ülemi­nek ei sün­di­nud üleöö ega liht­salt, sest ka tun­tud kõne­käänd ütleb, et ärge äratage maga­vat koera. Tei­si­sõnu — töö­tab ja ongi hea. Kuid alati saab midagi pare­maks teha, min­git funkt­sio­naal­sust juurde lisada.

Kuigi disai­nis  min­geid muu­da­tusi ei teh­tud, võiks siis kok­ku­võt­valt kir­jel­dada neid muu­da­tusi, mis otse­selt külas­ta­ja­tele mõeldud:

- pare­mal ülal on regist­ree­ri­mis­vorm, kus saate endale tel­lida TASUTA seitse pea­tükki raa­ma­tust “Aktid”

- esi­lehe ban­ner annab teada, mis on het­kel soodus

- nüüd sate vaa­data oma ostude aja­lugu ja mis kõge täht­sam, iga ostuga kogute punkte, mille saate vahe­tada RAHA-ks ja nii mõnegi ostu oda­va­malt teha.

Mõned uuen­dused on veel tege­misel aga sel­lest siis, kui need val­mis on.

Seniks head raa­ma­tu­aas­tat ja head lugemist!

PS. Juhul, kui mär­kate mõnda viga või eba­tät­sust, andke palun kohe­selt teada, nii saame Digi­prak­tiku raa­ma­tu­poe veelgi muga­va­maks teha.

Digi­prak­tiku poe uus versioon

Meile on alati meel­di­nud, kat­suda, vaa­data, proo­vida ja maitsta. Seda kõike saab teha, kui külas­tada tava­poodi või turgu. Poe külas­ta­mine on terve prot­se­duur ja nii mõnigi kord võib pere­kon­nas tek­kida sel­lel tee­mal tera­vaid mõt­te­va­he­tusi. Mehed teavad seda! Minna nai­sega pood­lema Ülemiste kes­ku­sesse, tähendab seda, tundi kaks-kolm võib päe­va­plaa­nist süda­me­ra­huga maha tõm­mata. Tei­selt poolt aga saab nais­te­rah­vas oma ela­muse kätte ja järg­mine nädal võib hoo­letu olla.

E-poest saab aga ostu soo­ri­tada 5 minu­tiga. Ei min­git auto­sõitu ega rin­gi­ko­la­mist mööda suurt kau­ban­dus­kes­kust. Kõik saab teha tugi­toolist tõus­mata. Jää­vad aga need “agad”.

Aga kui see toode ei sobi, mis siis saab? Aga mil­lal ma kauba kätte saan? Aga ega mind ei peteta? jne jne.

Teine prob­leem on  - mil­li­sest e-poest osta? Vaa­da­tes enam vähem samade too­dete hindu meie e-poodides ja välis­maa oma­des, siis hin­dade poo­lest lageb vae­kauss välis­maa poo­dide kas­uks. Põh­jusi on mit­meid — suur­fir­made hin­na­po­lii­tika eri­ne­va­tele regioo­ni­dele, oma­nike ahnus ehk juur­de­hind­lus, müü­dava toote käive (mida roh­kem müüa, seda parema hinna saab toot­ja­telt) ja palju muid objek­tiiv­seid ja sub­jek­tiiv­seid põhjuseid.

Kõige täht­sam küsi­mus on siiski usal­dus­väär­sus. Enne ost­mist tas­uks uurida, kas keegi on teid huvi­ta­vast e-poest midagi ost­nud ja kui­das oli tee­nin­dus. Kas kaup tuli kii­relt ja ter­velt kohale, kas klien­di­tee­nin­dus vas­tas mei­li­dele kii­resti ja asja­li­kult, kui oli prob­leeme, kas prob­lee­mid lahen­dati kor­rekt­selt jpm. See käib mui­dugi väik­se­mate ja vähem­tun­tud e-poodide kohta. Vae­valt keegi kaht­leb amazon.com-i usaldusväärsuses.

 Hil­juti oli mul kok­ku­puude ühe amee­rika väi­ke­poega. Asi mille sealt ost­sin, mak­sis meie rahas 350 krooni koos saa­te­ku­lu­dega. Prob­leem tek­kis kaar­di­mak­sega — kui­dagi ei õnnes­tu­nud teos­tada mak­set. Vii­maks, kui õnnes­tus, oli süs­teem bro­nee­ri­nud nel­ja­kordse summa. Sel­lest sai kohe tea­vi­ta­tud poodi ja mui­dugi ka panka. Prob­leem lahen­dati kohe­selt, vaban­dati ja tehti veel 50 krooni allahindlust.

Siiski ei maksa pimesi usal­dada poode, kes paku­vad super­hinda. Tih­ti­peale on need liht­salt raha­püüd­jad, kaupa ei tule sealt kunagi ja kel­le­giga kon­takti saada pole võimalik.

Mil­line oli sinu vii­mane koge­mus e-poega? Pane oma arva­mus siia kirja.

Seda lugu ajen­das kir­ju­tama tel­lija Iivika Vesk. Algul tel­lis ta ühe raa­matu, see­jä­rel teise raa­matu. Raa­ma­tud sai saa­de­tud talle pos­tiga ja arve kaasa pan­dud. Kui mak­se­täht­ajast läks juba päris palju aega üle saat­sin talle meel­de­tu­le­tuse — kõik võib ju juh­tuda, ini­mene kodu­ko­hast eemal, ei arves­ta­nud raha­ko­tiga või mis iga­nes loo­mu­lik ja aru­saa­dav põh­jus. Vas­tuseks oli vai­kus. Tei­sele, natuke kar­mi­mas meel­de­tu­le­tu­ses tuli kiire vas­tus, et ta ei saa aru, mis arvest käib jutt. Asi selge, arved pude­ne­sid raa­ma­tute vahelt välja. Saat­sin uuesti arved, kui ka tel­li­mis­kir­jad, vaja­du­sel saab ka Eesti Pos­tilt kvii­tun­gid, kus vas­tu­võtja and­med ilu­sasti kir­jas. Ka sellele kir­jale tuli kiire vas­tus  “jah aga ma pole sel­li­seid ram­ma­tuid tel­lingi ju..ma ei saa aru” (kir­ja­pilt muut­mata). Ehk siis ini­mene liht­salt VALETAB.

Miks noor ini­mene ja väi­kese lapse ema vale­tab? Ei tea, ei oska öelda. Võib-olla tõe­poo­lest hil­jem sel­gus, et ei ole raha arve maks­miseks. AUS ini­mene oleks ju kind­lasti helis­ta­nud, kir­ju­ta­nud või raa­ma­tud tagasi saat­nud. Siin aga seda ei juh­tu­nud. Kui uskuda väi­det, et Iivika pole neid raa­ma­tuid tel­li­nud, siis järe­li­kult tegi seda keegi teine ja kasu­tas tema and­meid. Iden­ti­teedi­var­gus on meil karis­ta­tav. Kuna infot Iivi­kalt pole tul­nud, et ta asja polit­seisse oleks and­nud, siis…

Mida siis sel­liste ini­mes­tega teha? Kind­lasti kasu­tada sedus­likke meet­meid — inkasso, kiir­me­net­lus. On veelgi parem asi. Ilm­selt kõik on näi­nud filmi “Siin me oleme”. Tule­tage meelde ütlust — ma panen so laulu sisse ja sealt sa ei pääse mette… (midagi enam-vähem sel­list oli). Laulu ma ei hakka tegema aga inter­net on koht, kus nimi jääb pik­ka­deks pik­ka­deks aega­deks kõi­gile näha ja lugeda. Kes ei usu, proo­vige goo­gel­dada Iivika Vesk.

Ama­zon Kindle. Pilt lehelt www.the rawfeed.com

Kuigi laias maa­il­mas on e-raamat juba pii­sa­valt hästi levi­nud, siis meil kah­juks või õnneks veel mitte. Kõige suu­re­maks takis­tuseks on meil auto­ri­õi­gu­sed. Tei­seks huvi puu­dus ja kol­man­daks e-lugejate vähe­sus ja kal­li­dus. Ning ka har­ju­mu­sel on oma suur osa.

Prae­guse sea­duse koha­selt keh­tib auto­ri­õi­gus 70 aas­tat peale autori surma. Mis meil siis eesti täna­päe­vas­test auto­ri­test lugeda oleks? Ilm­selt ainult Eduard Vilde. Samas kui vaa­data ing­lis­keel­set kir­jan­dust, siis on seda palju ja väga palju on saa­da­val ka TASUTA. Vaa­dake kas­või siia. Laa­dige e-lugeja alla ja saate kohe 4 tasuta ing­lis­keel­set raa­ma­tut. Neid on aga veel ja veel.

Huvi teki­tab nõud­lust, kui nõud­lust ei ole, ei ole ka huvi. Pea­aegu nagu sur­nud ring. Mitte siiski. Ka eesti kee­les saab lugeda nii ühte kui teist. Vaa­dake kas­või e-raamatukogu. Kind­lasti leiate sealt midagi lugemist.

E-lugejate valiku vähe­sus ja nende kal­li­dus on veel üks põh­jus, miks meil e-raamat ei arene. Ei ole min­git taht­mist prae­gu­sel ajal väl­ja­käia 3–4 tuhat ja veel enmgi krooni pel­galt e-lugeja eest. Selle raha eest saab pea­aegu juba mini sülearvuti.

Har­ju­mus — ilm­selt see on see kõige suu­rem takis­tus. Kas lugeda tõe­list, pabe­rist või digi­taal­set raa­ma­tut? Esialgu kal­dun siiski paber­raa­matu poole, seda on ju nii hea õhtuti voo­disse kaasa võtta. Samas, kui e-lugejasse jook­seksid sisse ka aja­le­hed, miks siis mitte päe­val hoo­pis seda kasutada?

Mida Teie arvate?

Ma eriti ei taht­nud seag­ri­pist heie­tada aga kuna aja­kir­jan­duses on olu­kord nii tera­vaks aetud, siis ka minu poolt paar sõna. Aja­kir­jan­dust kut­su­takse nel­jan­daks või­muks. Ei ole midagi teha, see ta on. Ainult kas seda võimu ka õigesti kasu­ta­takse? Mul tekib tunne, et mitte. Siin­ko­hal on mul süda­mest kahju nen­dest Sot­siaal­mi­nis­tee­riumi töö­ta­ja­test, kes on juba mit­men­dat näda­lat aja­kir­ja­nike küü­sis ja pais­tab, et nii­pea sealt ei pääse, mui­dugi, kui aja­kir­jan­dus vahe­peal uue kondi ei leia, mida järada.

Seag­ripi paa­nika on puhtalt aja­kir­jan­duse teki­ta­tud. Nad nagu ei teaks, et igal aas­tal, umbes samal ajal on meil grippi hai­ges­tu­mine täiesti tava­line näh­tus. Ning alati on ka mõned ini­me­sed sur­nud. Sur­nud mitte grippi, vaid TÜSISTUSTESSE. Ning kah­juks sureb neid ka järg­mine ja ülejärg­mine aasta, sest grippi ei ravita välja. Osa ini­mesi põeb gripi jala peal läbi ja alles hil­jem lööb selle taga­jär­jel midagi muud välja. Vakt­siin siin ei aita. Ma ei taha väita, et see on kasutu, kuid igal aas­tal on gri­pil uus tüvi, mil­lel pole midagi pist­mist eel­mise aasta gripi tüvega. Nüüd aga ostame sisse hun­niku vakt­siini ja kui seda ükskord süs­tima haka­takse on grippi naka­tu­mise kõrg­hoo­aeg pea­aegu läbi.

Mõist­li­kum on ter­vis­li­kult toi­tuda, kasu­tada palju vita­miine. Süüa sibu­lat ja küüs­lauku — need on ju vanad gripi vaen­la­sed ja teha jõu­du­mööda sporti.

Laste kir­jan­dus

Tege­li­kult ei leid­nud ma seda pilti mitte saht­lite koris­ta­misel vaid oma pil­diar­hiivi kor­ras­ta­misel. Samas võib kõva­ket­taid ka saht­li­teks kut­suda — mida suu­rem ketas, seda mahu­kam sah­tel. Mida roh­kem me asju saht­lisse paneme, seda väik­sem on tõe­näo­sus, et me hil­jem sealt vaja­likku asja üles leiame. Mui­dugi, kui on ole­mas süs­teem, siis on tõe­näo­sus mui­dugi suu­rem. See on aga hoo­pis teine teema.

Mingi paar aas­tat tagasi saa­tis üks tut­tav mulle selle pildi. Mui­dugi tegi nalja riiuli nime­tus — LASTE KIRJANDUS. Tähe­le­pa­ne­li­kul uuri­misel leid­sin ka tut­tava raa­matu, mis kuu­lub meil Voo­di­mõ­nude rub­riiki. Ei hakka arut­lema tee­mal foto­mon­taaž või poe apsakas.  Aga kust need lap­sedki pea­vad tead­misi han­kima, kui mitte raamatutest.

Õhtune lumi

Fan­tas­ti­line tal­ve­ilm. Natuke küll niiske aga mis siis. Pea­asi, et ilus valge lumi. Ise­asi, kauaks see lumi maha jääb, ilm­selt on hom­seks alles jää­nud pori­karva löga. Nagu ikka, tuli esi­mene lumi auto­juhti­dele oota­ma­tult. Suve­kum­mid veel vahe­ta­mata tal­ve­kummide vastu ja ka sõi­dus­tiil veel suvine. Ega ma isegi parem ei ole, kuigi kum­mi­va­he­tus aeg on juba kinni pandud.

Lisan siia ühe täna­õh­tuse pildi.

Nii nagu arvata oligi on hom­mi­kul suur sula ja ilus lumi puu­delt läinud.